24. July 8 minutit lugeda

Kaidi Valk: Hirmutav diagnoos ja uus hingamine

Tere kõikidele tublidele Revali spordisõpradele!

Aeg teha taas üks väike vahekokkuvõte ja rääkida kuidas olen siiani oma väljakutsega hakkama saanud ning kuidas mul vahepeal läinud on. Hoolimata sellest, et lõpuks on kätte jõudnud ilus ja soe suvi, ei ole mina oma trennidesse pausi teinud. Vastupidi, lisaks rühmatreeningutele liitusin nüüd ka väikegrupi personaaltreeningutega.

Esiteks, sporti ei ole kunagi olnud minu elus liiga palju ning teiseks on tõesti Revalist saanud minu nö pelgupaik, kuhu tulla positiivsust koguma. Olen sellest juba ka eelnevalt mitmel korral kirjutanud, kui mõnusa tunde ja rahulolu iseendaga suudab trenn peale rasket tööpäeva tekitada. Samuti aitab trenn tulla mul toime liigse emotsionaalsuse ja stressiga. Ma ei tea, kuidas on teiega lood, aga mina olen stressile väga vastuvõtlik. Nagu on öelnud Tõnis Niinemets ühes oma lavastuses, siis: “Stress on Eesti Nokia”. Olen kindel, et stress kimbutab mingil määral aeg-ajalt meid kõiki. Küll aga olen mina täheldanud, et alates veebruarist, kui tegin algust aktiivse elustiiliga, on minul neid stressipuhanguid üha vähem. Olen juba praeguseks saanud täielikult lahti mind pikalt kimbutanud ärevushäiretest ning loobunud (taaskord) suitsetamisest. Tõsi, viimasega ei julge veel hõisata, sest selle eesmärgi täitumine tuleb mul kuidagi eriti raskelt.

Niisiis, teeme nüüd kohe selle ülestunnistuste vooru ära ja paneme must-valgel kirja, et jah, murdusin ja tegin vahepeal jälle suitsu. Oi kui halb ja häbi on seda kõike kirja panna. Eriti nende ees, kes mind nii kiitsid ja mulle pöialt hoidsid. Aga jään ausaks, tunnistan oma vigu, õpin neist ja lähen seejärel veelgi tugevamalt edasi.

Mis mind sel korral aga veelgi radikaalsemalt asja suhtuma pani oli viimase kehaanalüüsiga saadud kõrge kaalunumber ning arstilt saadud hirmutav uudis oma tervisliku seisundi kohta. Mõtlesin pikalt, kas panen selle siia avalikult kirja või mitte, aga kuna see on minu teekonnaga siiski väga suuresti seotud, siis otsustasin ka selle nö avalikuks teha. Ning kui minu lugu ja kogemused aitavad kasvõi ühte lugejat, siis on see juba täitnud oma eesmärki. Äkki on keegi teie seast samutijätnud oma tervise unarusse või märganud sarnaseid muutusi/sümptomeid oma keha juures ning paneb tänu sellele postitusele kiiremas korras arsti juurde aja kontrolliks. Järgnevast teavad siiani väga vähesed. Ka minu paljud sõbrannad, tuttavad, armsad trennisõbrad ja minu kalliks saanud treener Elen mitte. Olen ju tugev vene temperamendiga saare tüdruk ja saan kõikide oma muredega ise vaikselt hakkama.

Nüüd aga kõigest lähemalt. Nimelt olen juba päris pikalt tundnud peale tenni sellist imelikku tunnet kõhus. Ning kui usaldada peegelpilti, siis hoolimata sellest, et kogu keha ja füüsis on alates trennitegemisest palju muutunud, on kõhupiirkond ikka samasugune. Ka kehaanalüüs näitab muutusi kõikidest teistes keha piirkondades, välja arvatud keskkohas. Kui see pidev pigistav ja rõhuv tunne kõhus hakkas end ilmutama juba igapäevaselt, hakkas see mulle üha suuremat muret valmistama. Niisiis panin endale aja naistearsti juurde.

Ma ei hakka visiidist ja analüüsidest endast küll pikemalt kirjutama, kuid ultraheli käigus leiti mul munasarja juurest 5×10 suuruses moodustis. Vereproovist selgus, et tegu on kasvajaga. Hetkel on veel uuringud pooleni, et selgitada välja mis liiki kasvajaga on tegu. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal selgitama mis liiki kasvajaid olemas on. See tunne, millega ma sealt kabinetist väljusin, on kirjeldamatu.. Mul tekkis automaatselt nii palju küsimusi, tundeid, emotsioone. Mul on nii palju erinevaid rolle, mida ma pean täitma. Olen ema pojale, kellest peab sirguma suur ja tubli mees, olen tütar, kes tahab panna oma vanemad uhkust tundma, olen ustav sõber, kellele toetuda jne. Ma tahan elada! Tahan olla õnnelik ja naerda, tahan olla kurb ja nutta, nautida elu ja võtta vastu madalseise, tahan võtta kaalus juurde, kaalus alla jne. Tahan elada ja kogeda ja tunda!

Alates hetkest, mil sain selle diagnoosi, olen end palju haletsenud, patja nutnud ja olnud vihane kõige ja kõigi peale. Olen hakanud elule vaatama hoopis teise pilguga. Kui ma siiani stressasin pidevalt selle pärast, mida keegi teine minust arvab või kuidas keegi mind vaatab. Ka siis, kui olin endas pettunud, et võtan vaid kaalus juurde ja enda peale vihane, et mu tulemused ei ole paranenud. Siis nüüd olen õnnelik lihtsalt selle üle, et ma üldse saan treenida. Mul on kaks kätt, kaks jalga, ma kuulen ja näen ja lisaks saan tegeleda millegagi, mida olen kogu hingest nautima hakanud – sporti. Peale diagnoosi saamist ei ole ma mitte treenimist jätnud, vaid hakanud sellega veelgi pühendunumalt tegelema. Nagu kirjutasin ka postituse alguses, siis liitusin väikegrupi personaaltreeningutega. Ma ei tea veel, mis mind ees ootab ning milline on minu lõplik diagnoos, kuid ma tean, et koos oma lähedaste toetuse ja trenniga saan kõigest võitu! Trennis kaovad kõik muremõtted ja tunnen eneseületust ning saavutust.

Minu käest on palju uuritud ja küsitud, et mis on väikegrupi personaaltreeningud ning miks ma nendega liituda otsustasin? Põhimõtteliselt on tegu väikesest, 5-liikmelisest tublist seltskonnast koosneva treeninggrupiga, kus kõigil on erinevad eesmärgid ning soovid, kuid kes kõik pingutavad üheskoos. Kõik see kokkuhoidvus ja ühtekluuluvustunne annavad ühele treeningule nii palju juurde. Sellest seltskonnast on saanud justkui tugigrupp. Ka meie pisike seltskond on teinud nüüdseks mitmeid treeningsaali väliseid üritusi ning nagu olen kuulnud, siis need on kõik olnud väga-väga motiveerivad ja lõbusad. Kahjuks ei ole ma neist saanud erinevatel põhjustel siiani ise osaleda, kuid luban, et järgmisel kokkusaamisel olen kohal nagu viis kopikat!

Ma ei saa öelda, et Reval on minu teine pere, aga kindlasti on see koht mulle üheks suurimaks toeks. Kõik need kaastreenijad, kes alati hea sõnaga tervitavad ja kes on nüüd pigem headeks trennisõpradeks saanud ning positiivsed ja julgustavad treenerid.

Treenin endiselt kolmel korral nädalas. Küll aga oleme teinud treeneriga väikeseid korrektuure minu treeningplaanis. Kuna olen saanud aru, et naudin rohkem jõutrenne, kui kardiot, siis keskendumegi nüüd rohkem neile. Ma südamest loodan, et nüüd hakkab lisaks iseloomule ka muskel kasvama! Samuti arutasime Eleniga, et olen kogu selle toitumisega seonduva pärast liigselt stressis. Olen jätnud välja kõik jahutooted, suhkru, alkoholi, proovinud süsivesikutevaest dieeti ning kalorite lugemist, aga kaal lihtsalt ei lange. Ja tegelikult on mu treeneril taaskord õigus. Avastasin ühel hetkel, et valmistasin pea igat toitu mõttega, et nüüd kui selle ära söön tuleb kindlasti jälle kaalu juurde ja “targem” oleks vist üldse söömata jätta. No milline lollus?! Seega nüüd siis mõtlesin, et proovin liituda mõne tervisliku toitumise grupi või töötoaga. Kui kellelgi on mulle mingeid häid nippe või nõuandeid jagada, siis palun kirjutage julgelt. :)

Võtan nüüd oma emotsionaalse postituse kokku ja panen teile kõigile südamele, et usaldage alati oma “kõhu tunnet” ja käige regulaarselt tervisekontrollis. Jah, need järjekorrad on küll väga pikad ning tüütud, aga teadmine, et oled terve on seda ootamist väärt! Tervis on see, mis annab meile üldse võimaluse elada, kogeda ja tunda. Teine asi, mida minu kogemusest õppida – ärge iial hakake suitsetama! Ei ole vaja isegi proovida. Olen hea näide kui raske on sellest halvast harjumusest hiljem loobuda ning kes teab, äkki on ka see minu diagnoosi üheks põhjuseks. Kolmandaks, nautige toitu ja nautige söömist. Ärge hakake endale liigselt kõike keelama ja üle mõtlema mis ja kui palju annab mingeid kaloreid jne, nagu mina hetkel. Lihtsalt nautige tervislikku toitumist ja lubage endale vahepeal midagi head.

Aitäh kõikidele, kes mulle kaasa elavad ning minu kirjatükke loevad – see on ka mulle suureks abiks. Ja aitäh minu suurimale toetajale Revalile ja minu treener Elenile. Soovin kõigile imelist suve jätku. Nautige sooje valgeid õhtuid ning seda imeilusat loodust, mis on suverohelusse mattunud. Kirjutame juba varsti jälle. :)